Elva oma poiss Kuresoo sirutas mängija tiibu 17-aastaselt, jõudes 2004. aastal Tallinna FC Flora ridades Eesti Meistriliigasse. Floras ja Sillamäe Kalevis kogunes tema arvele 149 kõrgliigamängu ja 15 väravat. Lisaks esindas ta kahel korral Eesti meeste koondist, mängides Poola ja Põhja-Iirimaa vastu.

2011. aastal jõudis Kuresoo tagasi koju, mängides FC Elva esindusmeeskonnaga III liigas. 13 aasta jooksul osalesid Kuresoo ja FC Elva kahel korral Premium liiga üleminekumängudel, lisaks võideti 2022. aastal ajalooline pronksmedal Esiliigas.

Kuresood iseloomustab kõige paremini vanasõna „Kes teeb, see jõuab“. Põhitööna kehalise kasvatuse õpetajana leiba teeniv endine tippmängija on ka edukas noortetreener, kes püüab oma nõuga aidata meie talentidel jõuda kõrgemale tasemele.

Miks sa tõmbasid mängijakarjäärile joone alla?

Eks seal oli mitu põhjust. Esiteks ei pidanud enam tervis vastu – põlvevigastus, viimati oli kannapõrutus, mis ei tahtnud üldse terveks saada. Tundsin ka, et Kaido Koppeli tulekuga aeti asjad esindusmeeskonnas nii professionaalseks, et ajalist ressurssi jäi nagu väheks. Soov oli rohkem olla perega, kelle arvelt ma olen rüganud. Tõmbasingi joone alla.

Kui raske säärast otsust langetada oli?

Kuna see vigastus ei lasknud mul mängida ega treenida, siis otsuse tegemine ei olnud raske. Nüüd, kui ajaga on põlv terveks saanud ja kannad ei valuta enam, on selline tunne, et midagi on puudu. Kui enne mõtlesin, kuidas ma üldse jõudsin nii, et hommikul kooli, siis koolist koju, vahetad riided ära ja lähed lastele trenni andma ning sealt enda trenni.

Arvasin, et läheb oluliselt lihtsamaks, kui enda trenne pole, et energiat on kõvasti rohkem, aga tegelikult on vastupidi. Kui oled harjunud liigutama end, siis ... Nüüd saan aru sellest, et korraks enda väljalülitamise moment trenni näol on puudu.

Hiljuti tegin otsuse, et hakkan vähemalt trennides käima. Registreerisin end viimasel hetkel ka duublisse ära. Praegu mingit plaani pole, et hakkan mängima, aga kui isu tekib, siis on vähemalt võimalus olemas. Hetkel tahaksin lihtsalt treeningkeskkonnas olla, vaatame, kuidas jalad vastu peavad.

Tõsisem jalgpallurikarjäär on minu jaoks läbi. Kui mängin, siis nüüdsest vaid oma lõbuks.

Jürgen Kuresoo esindas FC Elva esindusmeeskonda aastatel 2011-2024 / FOTO: FC Elva erakogu

Mis sulle enda tippkarjäärist enim meelde jäi?

Kui oma karjäärile tagasi vaadata, siis osad asjad jäävad kripeldama, aga saavutatud sai ka nii mõndagi. Tipphetkedeks oligi see, et kõik noortekoondised sai läbi käidud ja lõpuks mängisin A-koondises, kuigi neid mänge oli küll vähe. Sain Eesti tugevaimas klubis Floras mängida ja Meistriliiga mänge kogunes palju. Enda jaoks suur tähis oli ka see, et mind valiti 2004. või 2005. aastal Eesti parimaks U21 mängijaks, aasta varem sai selle tiitli näiteks Ragnar Klavan. Mingi märgi olen suutnud jalgpalli maha jätta.

Debüüt Meistriliigas jäi ikka meelde. Alustasin Lelles, mis oli Flora duubli duubel, seejärel läksin Pärnu Tervisesse, mis oli justkui duubel. Mängisin seal natukene aega ja täiesti ootamatult sain päev enne väljasõitu kõne, et olen oodatud Flora esindusmeeskonna mängule Narva Transi vastu. Mäletan, et kui läksime päev varem kohale, siis Raio Piirojal olid mere äärde õnged kaasa võetud. Piiroja ja teiste kuttidega püüdsime siis kala.

Kindlasti jäi meelde ka esimene värav Flora eest. See oli Valga Warriori vastu Valga kunstmurustaadionil. Olin tolleks hetkeks Flora särgis vaid paar mängu teinud.

Kripeldama jääb võib-olla see, et mul tuli Floras kõik väga kiiresti kätte. 18-aastaselt olin Meistriliigas ja A-koondise protsessis samuti. Kahjuks polnud mul vajalikku inimest kõrval, kui tänapäeval on agendid, kes otsivad väljundeid või tegelevad vaimse poolega, siis esimese tagasilöögiga ... Esimene hooaeg Pasi Rautiaineni käe all olin kindel põhimees, mängisin Martin Reimi järel enim minuteid, teine hooaeg toodi minu positsioonile Soomest üks osav mängija Juha Hakola ehk minu mänguminutid vähenesid kõvasti ja sellega sai enesekindlus kõva löögi. Lõpuks võib tõdeda, et sellest ma välja ei tulnudki.

Vahepeal olid ka ju Sillamäe Kalevis mängimas.

Sillamäe ajad olid toredad. Käisin seal kaks korda. Esimesel korral olin pool aastat laenul, lõpuks osteti mu mängijaõigused üle. See on selline asi, mis jääb meelde, sest seal oli täiesti teine koolkond. Meil olid treenerid Peterburi Zenitist ja Zeniti akadeemiast – täielik vene kool. Põhimõtteliselt pandi nii suured treeningkoormused peale, et kes jääb ellu, see mängib.

Aga sa jäid ju ellu?

Ma jäin ellu, aga kui hooaeg läbi sai, siis mingisugust soovi seal jätkamiseks polnud. Vaatasingi juba mujale, vaatasin teiste kõrgliigaklubide poole. Treenisin Tartu Tammekaga, aga kuna Sillamäe nõudis Tammekalt minu aastapalga suurust üleminekutasu, milleks Tammekal raha polnud, oli mu ainus võimalus mängida madalamates liigades.

Otsustasin siis tulla FC Elvasse ja seda otsust ma kindlasti ei kahetse. Kui ma Tallinnas olin, siis ma mõtlesin, et ma Elvasse küll kunagi tagasi ei tule.

Miks nii?

Olin harjunud selle pealinnaeluga. Aga kui olin siin pool aastat olnud, siis mõtlesin vastupidi, et Tallinnasse enam tagasi küll ei läheks. Alustasin oma teekonda siin, kui hakkasin kolmandat liigat mängima. Rahvas toetas platsi ääres rohkem, kui toona Meistriliigas. Kuidagi hakkas see asi mulle sobima ja otsustasin, et soovin midagi oma kodulinnale tagasi anda. Lisaks mängimisele alustasin ka treeneritööd. Praegu ei ole midagi muutunud, mul on treeneriametis ka omad eesmärgid.

Millised eesmärgid?

Ma ei ütle, et ma ei tahaks FC Elva esindusmeeskonda kunagi juhendada, aga hetkeseisul on kõige suurem eesmärk see, et aidata võimalikult palju noori noortekoondistesse. Esimene samm on noortekoondisesse, seejärel juba A-koondisesse ja välismaale. Praegu tunnen, et see on minu missioon.

Mul on hea grupp – 2013. aastal sündinud poisid -, millega tegeleda. Näen seal paljulubavaid mängijaid. Olen pühendunud, et nendel mängijatel tekiks võimalus tippjalgpallis läbi lüüa.

Kui palju kasutad sa mängijakarjääris kogetut treeneriametis?

Sain paljude erinevate treenerite käe all mängida, mis on kindlasti kasuks tulnud. Kõige rohkem olen mõjutatud oma esimesest treenerist Märt Räilist, kelle käe alt kasvasid üles Sander ja Eino Puri, Taijo Teniste jne. Tema trennides oli väga palju rõhku tehnikal.

Kui palju on FC Elva kõikide nende aastatega muutunud?

Ikka on muutunud. Asi on läinud kordades professionaalsemaks, kui mina siia tulin. Juba see treenerite arv ja millised võimalused meil siin on. Kui ma tulin, siis polnud meil peale linnastaadioni põhimõtteliselt midagi.

Kui vaadata, kes tänastest töötajatest tol ajal selles klubis olid, siis praegu meenuvad vaid Veiko Haan ja Laur Nurme. Inimesed ümber on muutunud, klubi ise on kõva sammu edasi teinud. Tähtis on see, et teised klubid veel suuremate sammudega eest ära ei liiguks.

Kas FC Elva peaks unistama Meistriliigasse jõudmisest?

Tunnetan seda, et klubi suurim eesmärk on hetkel meeste Meistriliigasse jõudmine ja sinna panustatakse enim. Sinna jõudmine oleks muidugi tore ja mingi märk saaks sellega Eesti jalgpallimaastikul maha pandud, aga minu suurim eesmärk on see, et meie noortetöö oleks konkurentsivõimeline Eesti tippsatsidega.

Seda, et meil oleks järjepidevalt aastast aastasse mängijaid, kes jõuaksid noortekoondistesse. See näitaks juba klubi kvaliteeti. Meie noortevõistkonnad võiksid mängida regulaarselt Esiliigades või selle piirimail. See osa on hetkel puudulik, aga oleme selle ajaga, kui ma klubiga liitusin, sammu edasi teinud. Samas minna on veel kõvasti.

Eks Meistriliigasse jõudmine annaks kindlasti meie linnale kõvasti juurde, kui väikeses Lõuna-Eesti linnas oleks meeste kõrgliigaklubi. Naised tegid selle ära juba, super. Deniss Samoilov on koos Sander Tederiga väga head tööd teinud, mina ju alustasin ka kunagi tüdrukute treenerina. Minul jäi naiskonnaga napilt puudu, et Meistriliigasse jõuda, aga Denka tegi edukalt ära selle.

Kui palju on sinu endisi treenitavaid selles Meistriliiga naiskonnas?

Kaisa Liina Keps ja Leili Eek.

Kui suure uhkusega sa oma endiste hoolealuste tegemisi jälgid?

Mul on väga hea meel nende üle. Kui ma selle võistkonna üle andsin, siis valisin hoolikalt, kellele anda. Denka oli minu esimene valik, ta teab ise ka seda väga hästi. Mul on hea meel, et see valik õigustas ennast.

Jürgen Kuresoo ja naiskonna mängijad 2018 / FOTO: Aili Alber

Mis sa arvad, kuidas naiskonnal debüüthooaeg suures mängus läheb?

Kuna seda jalgpalli on viimastel aastatel nii palju olnud, siis olen pigem seise ja turniiritabeleid jälginud, aga mängudele pole väga tihti jõudnud. Teades, et naiskonna eesotsas on Denka ja Sander, siis häbisse me kindlasti ei jää, võidurõõmu saame kindlasti maitsta. Ma arvan, et suudame liigasse püsima jääda.

Kindlasti annab see Meistriliiga tõuke publikuarvu suurenemisele ning tekitab huvi ka väikestes tüdrukutes, et jalgpalliga tutvuda.

Mis on sinu sõnum noortele jalgpalluritele, kes tahavad kunagi tippseltskonda jõuda?

Ütlen seda ka oma poistele: ära leia vabandusi, et mitte trenni tulla, vaid leia lahendusi, et ma saaksin trenni tulla. Kui sa tahad jalgpalliga kaugele jõuda, siis ei piisa ainult sellest, et olen talendikas, vaid on vaja kõvasti tööd teha.

Minul noorena polnud Elvas jalgpallitrenni, mistõttu pidin iga päev Tartusse sõitma. Ma ei näinud selles probleemi ja ma ei mäleta, et ma oleksin trennidest puudunud sellistel põhjustel, et ma olen väsinud või kellelgi on sünnipäev.

Põhisõnum ongi see, et Euroopas või maailmas on nii palju andekaid mängijaid. Kui sa ise vaeva ei näe, individuaalselt vabal ajal juurde ei tee, siis sul ei ole võimalust jalgpallis läbi lüüa. Suurtes jalgpalliriikides on sama andekaid kutte mitte üks või kaks, vaid paarsada või -tuhat. Tuleb panustada ja pingutada.

FC Elva saab tänavu 25-aastaseks. Mida sa klubile soovid?

Soovin klubile jõudu ja jaksu. Kui meil saab see Meistriliiga unistus lähimatel aastatel teoks, siis uus suund või eesmärk võiks olla seoses noorte jalgpalliga, et rohkem panustada siia poolde, et meil oleksid konkurentsivõimelised võistkonnad aasta aastalt ja et FC Elva mängijad oleksid noortekoondistes mitte harv nähtus, vaid igapäevane asi.

Kui me viie või kümne aasta pärast uusi eesmärke püstitame, siis need asjad võiksid olla täidetud.

Jürgen Kuresoo valiti Esiliiga B parimaks mängijaks aastatel 2015 ja 2016 / Foto: Jana Pipar


Loo autor: Heiti Heli